Oli pime sügisõhtu, kui enne magama minekut otsustasin padjapüüri vahetada. Võtsin kapist puhta püüri – selle, mille olin pea kümme aastat tagasi ise teinud, oma lemmiku. Püüri padjale ümber pannes kärises riie ootamatult katki, eks kangas oligi ajaga õhukeseks kulunud. Vaatamata rebenemisele olid minu heegeldatud pits ja tikand endiselt heas seisus. Otsustasin katkise püüri alles jätta, lootuses, et ehk saab sellest veel midagi tähenduslikku luua.